Fits.me proovikabiin hakkas raha teenima

Aastaid Fits.me kaubamärgi all robotmannekeene ja veebi proovikabiini arendanud OÜ Massi Miliano hakkas tänavu klikipõhiseid arveid välja kirjutama ning investeeringuid n-ö tagasi teenima, kirjutab Äripäevas Anne Oja.

Meedias innovatsiooni eduloona tuntud firma eelmise aasta müügitulu oli mikroskoopilised 4000 krooni, kahjum 6,7 miljonit krooni.

Maailma suurim riiete internetipood Otto võttis Fits.me teenuse kasutusse selle aasta kevadel. Augusti alguses käivitus teenus USAs trende seadvas Gilt Groupe'i internetipoes. Tänavu on koostööd alustatud ka väiksemate Suurbritannia klientidega, kellele arveid väljastatakse.

Arengufondi investeeringute divisjoni juhi Heidi Kakko sõnul on veel vara käibeprognoose teha, kuid idufirma puhul tähistavad esimesed maksvad kliendid olulist arenguetappi. Kakko lisas, et tavapäraselt järgneb sellele kiire kasvu faas, mida tuleb piisava ressursiga toetada, sh täiendavalt finantseerida.

Investorid muudkui maksavad. Senini on viis aastat tegutsenud Massi Miliano neelanud vaid investorite raha ja riiklikke toetusi, kokku kümneid miljoneid kroone. Lisaks on suurem osa ettevõtte omanikest andnud firma käigushoidmiseks ja palkade väljamaksmiseks 35protsendilise intressiga omakapitali konverteeritavat laenu.

Massi Miliano kõik majandusaastad on lõppenud põhitegevusest tuleva müügikäibeta ning kahjumis. 2010. aasta kahjum lähenes 7 miljonile kroonile, samal ajal kui esimesel kliendil lasti üüratute summade eest väljatöötatud lahendust aasta otsa tasuta kasutada.

Loe artiklit Äripäevas.

Juuni alguses tõi Fits.me turule ka naiste virtuaalse proovikabiini. Loe sellest.

Eestlaste uudne elektrisõiduk

Nõlvak ja Tamjärv panevad oma uudse elektriliikuri kevadel Stockholmis müüki kirjutab Eesti Päevalehes Andres Reimer.

Hannes Tamjärvele ja Rainer Nõlvakule kuuluv osaühing Stigo sai Ettevõtluse Arendamise Siht­asutuselt (EAS) 270 000 eurot arendus- ja turundustoetust personaalse elektrisõiduki loomiseks.

Sõiduk on põhimõtteliselt valmis, käime sellega öösel proovisõite tegemas, kuid veel on tuhat pisiasja, mis vajavad täpsustamist ja lihvimist," ütles Nõlvak. Sätime oma too­det kevadeks Stockholmi, kus on sellega ohutu sõita."

Elektrisõiduki näol on tege­mist kerge ja väikesemõõt­melise seadmega, mida saab kokku voltida ning bussis või metroos istme kõrvale panna. Selleks et sõidukit kasutaksid ka büroodes töötavad uuendusmeelsed naised, luuakse ilma pedaalide ja muude mää­rivate detailideta lahendust.

Kuni 25 kilomeetrit tunnis sõitev seade kaalub 18 kilo­grammi ja suudab kuni 110 kilogrammi kaaluva reisijaga sõita ligi 30 kilomeetrit päevas. Tavalisest vooluvõrgust laetav liikur aitab äärelinnas elaval, kuid kesklinnas töötaval ini­mesel jõuda mugavalt lähima bussi- või metroopeatuseni ja sealt edasi büroosse. Kuna aku ressurss on arvestatud kuni kuuekilomeetriste üksiksõitude jaoks, võib see sobida ka sõiduks otse kodunt tööle.

Loe lugu Eesti Päevalehest

Skype'ist kasvas välja jumekas äri akustiliste seinapaneelidega

Eestist naise võtnud ja siia kolinud rootslane Sven Pontus Randen (44) käivitas firma Sounds of Science, mis toodab ja müüb üle maailma kunstipäraseid akustilisi seinapaneele ning kavatseb tulevikus Eestis püsti panna nende tehase.

Akustiline seinapaneel, mis näeb välja, nagu kunstiteos – see kõlab esimese raksuga millegi sama mõttetuna kui näiteks vilkuv ja laulev külmkapimagnet. Kellele seda ometi vaja on? Palju neid inimesi ikka on, kes sellise asja eest on valmis raha maksma?

Tegelikult on Randeni äriidee vägagi jumekas ning lugu, mis teda selle leidmiseni viis üsna ootamatu.

Varem tarkvaraarenduse vallas töötanud Randen räägib, et pärast oma perega Rootsist Rakverre kolimist leidis ta tööd Skype'i Tallinna kontoris. Tema ülesandeks oli kujundada niiöelda laborid, kus internetitelefoni kui toodet testida saaks. “Testimine on Skype'i jaoks ülioluline. Kui Skype'i ei testi, ei saa ka ju teada, kui hea see tegelikult on,” räägib rootslane.

Kord küsisid Skype'i ärikliendid ettevõttelt, mida firma soovitab avatud kontorite ja konverentsiruumide akustika parandamiseks, et Skype'i kvaliteet ja kasutatavus parem oleks.

Randen räägib, et 99,9 protsenti maailma konverentsi- või koosolekuruumidest ja väga paljud avatud kontorid on enamasti tühjad ja kõledad. Selles mõttes, et seal pole midagi erilist ette võetud heli pehmendamiseks ja akustika parandamiseks. Selleks ei tunta vajadust lihtsalt.

Samas võivad inimhääle sagedusel helilained olla umbes kolme meetri pikkused, nad põrkuvad ühest seinast teise, tekitades ruumis suure müra ja kaja. Sellises keskkonnas vestlemine ja ka Skype'i kasutatavus ebamugav, sest vestluspartneri juttu on raske kuulata ja ise tuleb kõva häälega rääkida. Suhtluspartnerite ajud peavad pidevalt ja alateadvuslikult erinevaid hääli ja signaale “töötlema”. Inimesed ei saa ise arugi, kuidas nad selle keskel kiiresti ära väsivad.

“Koosolekuruumide puhul on naljakas see, et nad on loodud selleks, et inimesed saaksid neis suhelda. Aga tingimused suhtlemiseks on neis väga viletsad,” räägib Raden.

Skype'i klientide küsimus akustika parandamise kohta rabas Randenit. Ta otsis pingsalt, kuid ei leidnud ühtki toodet, mis ruumi helitingimusi parandaks, kuid oleks ka ühtlasi kena (ei rikuks visuaalset pilti) ning taskukohane.

Teatud lahendusi muidugi saadaval on. Näiteks kinodel ja heli- või telestuudiotel on kummalised “auklikud” seinad, kuid selliseid ei tahaks ju keegi endale kontorisse või koju. Rootsis olevat Radeni sõnul firmad, mis toodavad hirmkalleid akustilisi seinapaneele – 1200x1200 mm mõõdus paneeli eest küsitakse 4000 rootsi krooni (441 eurot)!

Sealt hakkaski Randeni ärinutt tööle. Ta lõi oma firma Sounds of Science, disainis nn SOFSCI seinapaneeli (mitu imepisikeste aukudega polüester-kiust plaati kokku pressitud, peale prinditud pilt – töötab suurepäraselt niiöelda müra-surmajana ja on ilus väljanägemiselt) ja omapärase puust aluse, millele see seinast veidi eemal olevana kinnitub. Ta lahkus palgatööt Skype'ist ja ehitab nüüd oma globaalset äri üles. Esialgu üksikettevõtjana, kes ostab kõik teenused – ka tootmise ja prindi – allhankena Eesti firmadelt sisse.

Ühe pildilaadse paneeli eest küsib Randen vaid umbes 60 eurot ehk kordades vähem kui tema Rootsi konkurendid. Seejuures on paneele võimalik osta Sounds of Scienci veebipoe kaudu ja pildi, mis paneelile prinditakse, saab valida miljonite erinevate hulgast või kasvõi iseenda erakogust.

Ehkki tellimusi sajab ilma erilise reklaamitagi sisse juba nii Põhjamaadest kui ka Aasiast on Randenil siiski kaks suurt väljakutset. Esiteks panna inimesi ruumide akustikale üldse mõtlema – kes pole hea akustikaga ruumi kogenud, ei oska selle väärtust ka hinnata. Ja teiseks, kui kliendid on mürasurmamise vajaduse juba ära tunnetanud, tuleb neile õpetada, millised tehnilised lahendused töötavad, millised mitte. Näiteks paljud konkurentide pakutavad väga kallid seinapaneelid Randeni sõnul “ei toimi”, sest need on kas valest materjalist või paigaldatakse nad seina vastu, mis ei anna efekti.

Arvestades seda, mis tingimusi siiani koosolekuruumide ehitusel on arvesse võetud, võiks Randeni paneelidel olla üüratu turg. Mitte ainult koosolekuruumid ja konverentsisaalid, vaid HiFi ja kodukino toad, restoranid ja baarid, haiglad jne ehk kõikvõimalikud ruumilised keskkonnad, kus akustika oluline on ning kus inimesed teineteist müraga asjatult väsitavad.

Randeni esimene klient ja ühtlasi väga hea referents oli Skype. Oma firmat nimetab rootslane ühtlasi “Skype'i spin-off'iks” ehk Skype'ist välja arenenuks. Sound of Science'i paneelid ripuvad Skype'i kontorites seinal nii Tallinnas, Londonis kui ka Luksemburgis.

Muusikamaailmas on Raden seni läbi foorumite suhelnud entusiastidega, mitte veel proffidega. Tema visioon on pakkuda väga kallitele toodetele lihtne, soodne ja parem alternatiiv.

“Üks minu Rootsi muusikatöösturist klient kirjutas tagasisidena, et ta on muusikäaris olnud 14 aastat, kuid pole varem näinud ühtki toodet, mis annaks nii väikese raha eest nii palju parema muusikaelamuse. Ta oli varem ostnud 200 000 rootsi kroonised kõlarid ja need ka andsid efekti muidugi,” muigab Raden.

Eesti kaudu äri tegemist naudib Raden täiel rinnal. Näiteks maksukeskkond olevat siin palju parem kui Rootsis. “Eesti on suurepärane maa tootmiseks. Siin on kõik, mida ma eluks ja äri tegemiseks vajan. Isegi koolid, kus käivad minu lapsed, on siin paremad, kui Rootsis,” ütleb ta.

Ainult et turundamisest olevat eestlastel mingid kummalised arusaamad. “Kui lähen Rootsis mõne tootja juurde ja küsin, mis arvad kui teeksid mulle vot sellist asja 50 000 tükki aastas, siis ta tänab mind tema poole pöördumast ja võtab uue kliendina lahkesti vastu. Aga kui Eesti tootjalt sama asja küsin, põrutab ta esimese reaktsioonina vastu: miks sa just minu juurde tulid!?

Samuti ei taha eestlased äris tuleviku suunatult mõelda. Nad tahavad raha teenida ja rikkaks saada kohe ja praegu,” räägib Raden.

Loo autor: Toivo Tänavsuu

Eesti insener kavandab New Yorgis oma firma loomist

Juba viis aastat elab New Yorgi eestlaskonnas Kaidur Roht (32). Ta on välimuselt väga sarnane Facebooki asutaja Mark Zuckerbergiga ja isegi töötab IT-valdkonnas. Erinevalt Zuckerbergist aitab Roht suurfirmadel dokumendihaldust korraldada.



Microsofti platvormi SharePoint arhitektina hinnatud Roht töötab meie mõistes nagu FIE, nõustades projektipõhiselt firmasid ning luues neile uusi, tööd lihtsustavaid, läbipaistvust suurendavaid ja paberimajandust vähendavaid arvutisüsteeme. Praegu on Roht juba üle aasta ametis Goldman Sachsi West Streetil asuvas pilvelõhkujas. Ta ehitas firmale süsteemi, mille kaudu raporteerib pank USA valitsusele oma investeerimistegevusest. Selle süsteemi kasutuselevõtt oli valitsuse poolt Goldman Sachsile panganduskriisi leevendamiseks eraldatud abilaenu üks tingimus.

Aukartustäratav on ka Rohti varasem tööportfell. Endine Eesti kaitseväe IT-mees on teenindanud Citigroupi, Merrill Lynchi, CBSi, Marshi ja News Corporationit.

“Oma majandusliku kindlustatuse üle ma kurta ei saa ja üldiselt pole see töö raske,” räägib Eestisse suvitama saabunud Roht. “Mõnes kohas antakse paber ette – vot sellist asja on vaja ehitada. See on lihtne. Goldmanis raudset spetsifikatsiooni pole, see teeb asja keerulisemaks. Aga kurta ei saa. “

Loo autor: Toivo Tänavsuu

Endine tippametnik müüb kübersõja mängu

Kaitseministeeriumi ekskantsleri Lauri Almanni firma United Armaments International on välja arendanud siinse kaitsetööstuse seni ühe ekstravagantsema toote – küberrünnakut matkiva mängu.

Almann räägib, et mängu arendades mõeldi Trooja preester Lakoonile, kes hoiatas troojalasi mitte võtma vastu kreeklaste poolt kingitud hobust. Troojalaste otsustusprotseduurid aga välistasid hoiatuse kuuldavõtmist ning edasine on juba ajaloost üldteada.

Umbes samalaadsed dilemmad olevat tänapäeval arvutivõrkudes. Inimesed küsivad, kuidas rünnakud ära tunda ning neile vastata? Kas on riikidel vajalikud seadused ning ettevõtetel ja organisatsioonidel vajalikud inimesed ja reeglid, kuidas tulla toime küberrünnakutega, mis on saanud igapäevasteks ja võivad teha palju kurja?

“Küberrünnakutega oleme praegu samas olukorras nagu troojalased. Isegi perfektse tehnoloogilise valmisoleku korral võib vale otsustusprotseduuri rakendamine kaasa tuua katastroofi. Aga kuidas me teame, mis on “õige” otsustusprotseduur? Siin olemegi meie välja pakkunud lahenduse,” räägib Almann.

Küberrünnaku mäng on tarkvara, mis mängib läbi võimalikult tõetruu virtuaalse (mitte reaalse) küberrünnaku keskvalitsusele, luure- ja jõustruktuuridele, justiitssektorilt, kriitilisele infrastruktuurile, pangandusele või sidele, ning mille eesmärk on viia inimesteni kübersõja kogemus, mida paljudel pole.

Seejuures on stsenaariumid võimalikult tõepärased. Näiteks suurriik ründab sõjaliselt väikest riiki, misjärel hakkavad väikeriigi eraisikutest aktivistid suure riigi IT süsteeme ründama. Mida teed, kui oled selle väiksema riigi siseminister? Kuidas ründajatele jälile jõuda? Kuidas toimib koostöö riigi- ja erastruktuuride vahel?

Mängu läbi on võimalik arvutispetsialistidel, tudengitel või kellel tahes mõista, millist kahju võiks reaalne rünnak teoreetiliselt tekitada ning kuivõrd selle tõrjumiseks ja kahju likvideerimiseks valmis ollakse.

Almanni sõnul puututakse ühe rünnaku puhul kokku nelja dilemmaga, mis tuleb niiöelda läbi mängida.

Esiteks aeg – kui kiiresti tuleb otsused teha?

Teiseks salajane või avalik – kübersõda pole tihtilugu näha, kuid kitsas ringis teatakse sellest. Kas avalikkusel on ka õigus teada, nagu eestlased said teada Venemaal lähtunud rünnakutest 2007.aasta pronksiöö sündmuste ajal.

Kolmandaks rahvusvaheline või rahvuslik – kas otsustesse tuleb kaasata ka EL, NATO, rahvusvahelised politseiorganid?

Ning neljandaks professionaalne või emotsionaalne – kas olulisemad otsused peavad langetama professionaalid või rahva poolt demokraatlikult valitud esindajad.

Mäng käib nii, et inimesed istuvad arvutite taga, neil on ees stsenaariumid, millele tuleb reageerida. Ja teises toas istub nn valge tiim, kuhu kuuluvad eksperdid, kes mängivad ründajaid.

“Sellistes olukordades avastatakse probleeme, millele pole seni tuldud – kas üks või teine seadus või seaduseelnõu töötab, millised huvigrupid mängu tulevad jne,” ütleb Almann.

Mängu poest osta ei saa. “See pole jah kahjuks kübersõda karbis!” ütleb Almann. Firma teeb klientidele hoopis suunatud pakkumisi. Sihtgrupis on näiteks erinevad sõjakoolid ja -kolledžid, riiklikud asutused ja mõttekojad.

Almanni sõnul on mängutarkvara kasutatud seni ühe korra ning ettevalmistamisel on veel kaks “rünnakut”. Nõudluse osas ütleb Almann, et mäng on nagu liikluskindlustus – seda pole vaja seni, kuni seda tõeliselt vaja on!

“Me ei teeni selle mänguga miljoneid, ta on rohkem selline missiooniprojekt, mille kaudu on võimalik tutvustada Eesti kogemusi ja küberrünnakute teemat üleval hoida,” ütleb Almann.

Loo autor: Toivo Tänavsuu

Kurat.com leiab veebiavarusest kõik olulised artiklid

Allan Martinson ja Andrus Raudsalu arendavad uut meediastartupi nimega Kurat.com. See on lihtne tööriist leidmaks internetist relevantset infot konkreetsete teemade kohta ning seda publitseerida, näiteks Facebookis või Twitteris, või siis hoopis oma ettevõtte kodulehel.
Teenuse sihtgrupp on väga lai. Kurat.com'i saab kasutada igaüks, kes seni on endale huvipakkuva info näiteks Google Readeriga kokku kogunud.



Aga Martinson ja Raudsalu sihivad Kurat.com'iga mõningaid väga erilisi sihtrühmasid, kellest võiks saada ka maksvad kasutajad. Nendeks on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted üle maailma, kellel pole palgal turundusjuhte ega sotsiaalmeedia eksperte, kuid kes tahaksid rohkem nähtavad olla internetis.

Kurat.com'i abil saavad nad oma sisutühjad kodulehed täita huvitava oma valdkonna infoga ja selle abil kujundada end klientide silmis valdkonna ekspertideks või arvamusliidriteks.

Teine Kurat.com'i kasutusala on valdkonna sisekommunikatsioon. Kui mõni ettevõte tahab olla kursis oma turu uudistega, siis selleks saab ta kasutada seda uut tööriista.

Kurat.com'i otsingumootor ei otsi mitte lihtsalt märksõnade järgi kajastusi, vaid oskab hinnata ka nende kvaliteeti ja relevantsust. Erinevalt Google'i otsingumootorist keskendub Kurat.com ainult meediaartiklitele ja blogipostitustele.
Kasutajaskonna eesmärkide osas veskleid välja ei käida aga teatavasti ei tee Allan Martinson kunagi midagi eesmärgiga teha seda väikselt.

Loo autor: Toivo Tänavsuu