Teadlastel tuleb lubada ebaõnnestuda, vastasel juhul pole lootustki, et nad ka edu saavutada võiks. Kahjuks ei taipa seda tihti avalik arvamus, mistõttu aeg-ajalt võetakse ette eri teadusprojektid, vaadatakse, palju raha läks, ja ollakse pahased, et raha kulus, aga tulemust pole. Ent sellised kriitikud ei saa lihtsalt aru, kuidas teadus uusi teadmisi loob.
Viga on selles, et teadusele rakendatakse samasugust loogikat kui poes sisseoste tehes, kus iga krooni eest tuleb midagi saada ning saadava maht ja kvaliteet sõltub otseselt kasutada olevast raha hulgast. Kui sul on poes sada krooni, siis saab osta kilo liha, ent kui sul on 200 krooni, siis saab kaks korda enam liha jne. Sisseostude maht ja kvaliteet sõltub otseselt sellest, kui palju raha on inimesel kasutada.
Teaduses pole lihtsalt võimalik anda kellelegi 100 miljonit ja teatada, et me nüüd ostame selle summa eest uudseid ja meile vajalikke teadussaavutusi. Ja kui seda summat kahekordistada, siis pole võimalik tellida kaks korda rohkem või kaks korda geniaalsemaid saavutusi.
Tegelikult pole maailmas olemas rahasummat, mille eest oleks võimalik kindlalt mingit teadussaavutust tellida. Sama kehtib ka näiteks ettevõtlustoetuste kohta, mis saab ka tihti kriitikat. Ka uute äriideede puhul ei sõltu firma edukus tihti üldse sellest, kui palju raha sinna investeeritakse.
Näiteks praegu miljardeid dollareid maksva Facebooki loomine võttis selle algusaastatel äärmiselt vähe raha. Facebooki käimatõmbamine oli niivõrd odav, et Eesti riik oleks oma ettevõtlustoetuste või ka teadusraha eest suutnud neid sadade kaupa kinni maksta, kui keegi siitkandist oleks vaid selle mõtte peale tulnud.
Innovatsioon nii teaduses kui äris sõltub suhteliselt vähe sellesse pandud raha hulgast, palju tähtsam on idee. Nii teaduses kui äris suurem osa katsetusi ebaõnnestub, osa teenib hädavaevu raha tagasi, ent mõned üksikud toodavad muinasjutulist tulu. Seetõttu tuleb leppida ka ebaõnnestumistega, ebaõnnestujat ei tohi kohe kividega surnuks pilduda.
Veel üks probleem on ka see, et innovatsioon tähendab uusi ideid, ent avalikkus tahab pigem vanade ideede natuke paremaid koopiaid. Eesti Nokia otsimine on tekitanud perversse olukorra, kus Eestis tundutakse arvavat, et igasugune innovatsioon peab sisaldama helistamise võimalust. Heaks näiteks on Skype’i ülistamine, kuigi selle idee tuli tegelikult Skandinaaviast, ning Smartposti tümitamine, kuigi see on Eesti enda inimeste edukaks osutunud idee.
Allikas: Postimees, Vahur Koorits
Viga on selles, et teadusele rakendatakse samasugust loogikat kui poes sisseoste tehes, kus iga krooni eest tuleb midagi saada ning saadava maht ja kvaliteet sõltub otseselt kasutada olevast raha hulgast. Kui sul on poes sada krooni, siis saab osta kilo liha, ent kui sul on 200 krooni, siis saab kaks korda enam liha jne. Sisseostude maht ja kvaliteet sõltub otseselt sellest, kui palju raha on inimesel kasutada.
Teaduses pole lihtsalt võimalik anda kellelegi 100 miljonit ja teatada, et me nüüd ostame selle summa eest uudseid ja meile vajalikke teadussaavutusi. Ja kui seda summat kahekordistada, siis pole võimalik tellida kaks korda rohkem või kaks korda geniaalsemaid saavutusi.
Tegelikult pole maailmas olemas rahasummat, mille eest oleks võimalik kindlalt mingit teadussaavutust tellida. Sama kehtib ka näiteks ettevõtlustoetuste kohta, mis saab ka tihti kriitikat. Ka uute äriideede puhul ei sõltu firma edukus tihti üldse sellest, kui palju raha sinna investeeritakse.
Näiteks praegu miljardeid dollareid maksva Facebooki loomine võttis selle algusaastatel äärmiselt vähe raha. Facebooki käimatõmbamine oli niivõrd odav, et Eesti riik oleks oma ettevõtlustoetuste või ka teadusraha eest suutnud neid sadade kaupa kinni maksta, kui keegi siitkandist oleks vaid selle mõtte peale tulnud.
Innovatsioon nii teaduses kui äris sõltub suhteliselt vähe sellesse pandud raha hulgast, palju tähtsam on idee. Nii teaduses kui äris suurem osa katsetusi ebaõnnestub, osa teenib hädavaevu raha tagasi, ent mõned üksikud toodavad muinasjutulist tulu. Seetõttu tuleb leppida ka ebaõnnestumistega, ebaõnnestujat ei tohi kohe kividega surnuks pilduda.
Veel üks probleem on ka see, et innovatsioon tähendab uusi ideid, ent avalikkus tahab pigem vanade ideede natuke paremaid koopiaid. Eesti Nokia otsimine on tekitanud perversse olukorra, kus Eestis tundutakse arvavat, et igasugune innovatsioon peab sisaldama helistamise võimalust. Heaks näiteks on Skype’i ülistamine, kuigi selle idee tuli tegelikult Skandinaaviast, ning Smartposti tümitamine, kuigi see on Eesti enda inimeste edukaks osutunud idee.
Allikas: Postimees, Vahur Koorits
No comments:
Post a Comment