Eesti teadlaste ja Cristalsoli päikeseelement meenutab liivapaberit

Tänases Eesti Päevalehes valgustab teadustoimetaja Tiit Kändler Tallinna Tehnikaülikoolis välja töötatavat tehnoloogiat, mis võimaldab oluliselt langetada päikeseelektri hinda. Uudses tehnoloogias kasutatakse valgustundlikku kihti, mis põhineb monoteradel ja ei ole vaja kasutada ülipuhast räni.

Päikeseelementide hinna määravad nii tehnoloogia kui ka kasutatavad materjalid: standardsete, monokristallilise räni baasil valmistatavate elementide puhul on kõige energiamahukam ränikristallide kasvatamine ja puhastamine. Kristalli lisandite arvust sõltub ka kasutegur.

Eesti teadlased seadsid eesmärgiks jõuda lahenduseni, mis võimaldab odavatest keemilistest elementidest kasvatada pulbri jaoks ühtlase ümara kuju ja siledate pindadega kristalle. Kasvatamise kestuse, temperatuuri ja sulandaja keemilise koostisega saab reguleerida kristallide suurust ja kuju. Uus tehnoloogia kaitsti patentidega kõigis Euroopa maades, USA-s ja Jaapanis.

„Oleme saavutanud kasuteguri, mis ulatub 5,8 protsendini ja mis on samas suurusjärgus kui Jaapani teadlaste saadud õhukesekihilistel päikeseelementidel. Samas peab arvestama, et meie „liivapaber” laseb osa valgust ka läbi ja seega ei tööta kogu pind päikesekiirguse kogujana. Hiljuti teatasid teadlased IBM-i uurimislaborist selliste materjalide rekord-efektiivsusest, mis küünib juba kuni 9,66 protsendini,” vahendab Kändler TTÜ professor Jüri Krustoki sõnu. Eesmärk on kasutegurit ka TTÜ-s veelgi suurendada.

Monoteraliste päikeseelementide arendamise osaleb ka firma Crystalsol, mille üks asutaja ja peateadlane Dieter Meissner on praegu ka Tallinna tehnikaülikooli materjaliteaduse instituudi külalisprofessor.

Projekti rahastamisel on abiks EASi tootearendustoetus ning investeerimisfondid Soomest ja Norrast. Veebruaris sai Crystalsol Austria riikliku keskkonna- ja energiatehnoloogia auhinna ning võitis Austria Wirtschaftservice’i grandi fotovolt-moodulite arendamiseks.

„Hind, tootmise maksumus, kasutegur,” vahendab Kändler Meissnerit, „päikeseelemendi olulisimaid parameetreid. Kuna iga monotera on juba ise tilluke fotovolt-element, siis pole vahet, kui suur on lõplik moodul. See on võrreldes teiste õhukesekileliste tehnoloogiatega eeliseks: seal läheb mooduli iga suurendamine kalliks. „Selliseid päikeseelemente saab toota nagu trükimasinal,” võtab ta Meissneri jutu kokku, „ja valmistada neid tellija soovi järgi nagu ülikonda.”

Loe kogu artiklit: Tiit Kändler, EPL, Päikeseelement saab meenutada ka liivapaberit.