Aluver OÜ koos Tartu Ülikooli teadlastega loob põlevkivituha baasil tsementbetoonist vastupidavamat sidusainet.

Tartumaa betoonitöid pakkuv ettevõte Aluver OÜ tuli ideega töötada välja tavalisest tsementbetoonist paremate omadustega ja vastupidavam sidusaine. See on fosfaatkeraamika tootmise tehnoloogia, milleks kasutatakse Eestis suurtes kogustes seisvat põlevkivituhka, kirjutab Ärilehes Raivo Murde.

Eelmise aasta kevadel EAS-ilt saadud innovatsiooniosaku toetuse abil uuris Tartu üli­kooli ökoloogia ja maateaduste ins­tituut eesotsas geoloogia osakonna juhataja professor Kalle Kirsimäega selle idee teostamise võimalikkust ning nüüd otsitakse võimalust rakendusuuringute tegemiseks. Pro­jekti elluviimiseks moodustati ette­võte Concre Tech, kes otsib uurin­gute finantseerimiseks ja tehnoloo­gia väljatöötamiseks investorit.

Ettevõtte juhatuse liikme Morten Kiilaku sõnul on fosfaatkeraamika eeliseks võrreldes tavapärase tsementbetooniga suurem survetugevus, lühike kivistumisperiood, äärmi­selt hea temperatuuripüsivus, väike veejuhtivus ja head kivistumis-omadused madalatel temperatuuridel. Juba kuuekümnendail hamba-plommides kasutust leidnud fos­faatkeraamika pole ehitusmaterjali­tööstuses seni suure mahuga kasu­tust leidnud, kuid viimastel aastatel on maailmas selle tehnoloogia aren­damisel tehtud mitmeid edusamme.

Professor Kalle Kirsimäe sõnul on see väga perspektiivne projekt. Rakendusuuringuid oleks vaja sel­leks, et selgitada, kas oleme võime­lised tootma sellelaadseid tsemente, kasutades toormeallikana põlevkivi­tuhka," ütles Kirsimäe. Tema hin­nangul lubab põlevkivituha keemiline koostis eeldada sellelaadse sideaine tootmist.

Mitmed küsimused vajavad aga lahendamist - see ei ole lihtsalt nii, et võtame ühe osa põlevkivituhka ja lisame sinna rida keemilisi aineid ning ongi valmis," selgitas professor.
Kiilaku sõnul ei ole nende ees­märk uudset sideainet ise toota, vaid töötada koos ülikooliga välja tehno­loogia, mida saaks eksportida. Kirsi­mäe väitel oleks maailmas sellise tehnoloogia järele suur nõudlus. Lisades, et maailmas on suured põlevkivivarud ja seda hakatakse üha rohkem kasutama. Põlevkivi­tuha probleem on aga kõikjal ning selle käidusse investeeritakse palju.

Näiteks ühe tonni põlevkivi põleta­misel tekib 480 kilogrammi tuhka, ainuüksi Virumaal on seda kuhju­nud suurte mägede jagu. Eestis tekib põlevkivi põletamise tulemusel tuhka 5-7 miljonit tonni aastas, kuid kasutamist leiab sellest väga vähe.

Kirsimäe sõnul on fosfaatkeraa­mika tootmine tavalisest tsemendist oluliselt ökoloogilisem, kuna ära jääb ohtralt CO2 õhku paiskav lubjakivi ja savi põletamisprotsess. Professori väitel on keemiliselt sidustatud fos­faatkeraamika praegu tsementbetoo­nist kallim, kuid tänu oma vastupida­vusele tasub see investeering pike­mas perspektiivis ära. Näiteks sobib see materjal n-ö agressiivsesse kesk­konda nagu happelisse ümbrusse või soolasesse merevette, kus tavalise betooni eluiga on lühem. Fosfaatke­raamika on betoonist ka oluliselt tulekindlani. Killak näeb keemiliselt sidustatud fosfaatkeraamikal palju rakendusvõimalusi ehitusmaterja­lina, sealhulgas teeehituses, nii tee­kattena kui ka lubjakivikillustiku aseainena. See on lubjakivist oluli­selt vastupidavam ning graniitkillus-tikust odavam," lisas ta.

Kirsimäe sõnul on Lääne-Viru-maal mitmeid teid kaetud põlevkivituhaga, kuid tulemus pole olnud kuigi rahuldav. Põlevkivituha ja fos­faatkeraamika kombinatsioonist saadud materjal oleks aga väga hea alternatiiv Eesti sadadele kruusa­teedele, mille hooldamine on praegu kulukas ettevõtmine," tõi ta näite.

Allikas: Eesti Päevaleht (Ärileht), Raivo Murde, 13.10.2010